Sissetulekute ebavõrdsus: kas ületähtsustatud pseudoprobleem?

2010. aasta suvel ilmus Will Wilkinsonilt esseeline uurimus Thinking Clearly about Economic Inequality, kus autor analüüsis sissetulekute ebavõrdust kui kontseptsiooni, sissetulekute ebavõrdsuse kasvu fenomeni USA’s viimaste aastakümnete jooksul ja hüpoteesi, mille kohaselt viib sissetulekute ebavõrdsus poliitilise võimu koondumiseni sarnase ühtsete huvidega rikka eliidi kätte.

Wilkinsoni essee on põhjalik ja sisaldab hulgaliselt viiteid teadusartiklitele ja monograafiatele, mis annab ka tema üldisemale järeldusele rohkem kaalu. Nimelt jõuab Wilkinson tõdemuseni, et sissetulekute ebavõrdus on ülepaisutatud probleem, millele pööratakse õigustamatult palju tähelepanu ja seda sageli tõeliste probleemide arvelt. Ühtlasi selgub esseest kui ebaadekvaatne näitaja on sissetulekute ebavõrdsus (enamasti Gini koefitsendi/indeksi näol) mingi poliitika õigustamiseks.

Essee sisaldab ka hulgaliselt tähelepanekuid, mis väärivad eraldi välja toomist:

  • sissetulekute ebavõrdsus on märksa vähem oluline kui tarbimise ebavõrdsus, sest lõppude lõpuks ei suurenda raha inimeste heaolu vaid hoopis see, mida selle raha eest saab – materiaalne heaolu on oluline mitte number pangaarvel.
  • majanduslik ebavõrdsus, mida eelkõige sissetulekutega võrdsustatakse, ei võta arvesse, et odavama kauba kvaliteet on võrreldes kallima kaubaga kiiremini paranenud ja teiseks, kallima kauba hind kasvab sageli kiiremini kiiremini kui odavama kauba hind, mis aga vähendab ebavõrdust odavamaid kaupu tarbiva grupiga.
  • n.n. õnnelikkuse uurijad on leidnud, et inimestelt nende õnnelikkuse või rahulolu kohta küsides selgub, et ebavõrdsuse tase on viimaste aastakümnete jooksul pigem kahanenud kui kasvanud, sest madalama sissetulekuga inimeste võimalused on oluliselt rohkem laienenud kui superrikaste omad.
  • sissetulekute ebavõrdsus üksinda, ilma teiste näitajateta, ei ütle praktiliselt mitte kui midagi vaadeldava ühiskonna õigluse kohta, sest väike Gini koefitsent võib olla märk nii ulatuslikust ümberjaotamisest või vaesemale elanikkonnale suunatud meetmete toimimisest kui ka rikkust loovate või ettevõtluse toetamiseks vajalike ajendite hävitamisest.
  • sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ei tähenda veel seda, et tegu oleks probleemiga, mida peab läbi sissetulekute ümberjagamise korrigeerima, sest tegu võib olla täiesti õiglase majandustegevuse tulemusega, kus kõrgema sissetulekuga inimesed võivad leida, et neid karistatakse selle eest, et nad on tootlikumad, ettevõtlikumad ja teinud (sageli valusaid) valikuid kõrgem sissetuleku nimel.
  • väide, et sissetulekute ebavõrdsus viib poliitilise võimu koondumiseni, ei vasta vähemalt USA praktikas tõele. Meelis viitas mõni aeg tagasi Bryan Caplani raamatule Myth of the Rational Voter, mille üheks läbivaks argumendiks on, et inimesed ei hääleta niivõrd lähtuvalt enda majanduslikest huvidest kui maailmavaatelistest eelistustest isegi kui need eelistused osutuvad neile endile majanduslikult kahjulikuks.
  • kui meid huvitab võimalikult paljude inimeste heaolu, siis tuleks panustada mitte sissetulekute ebavõrdsuse fetisheerimisele ja ümberjagamisele vaid vaesuse põhjustele – mis takistavad inimestel omandamast haridust või leidmast tööd, kas nad on kuskilt tahtlikult tõrjutud jne.

Wilkinson ei jäta tähelepanuta ka tõsiasja, et sissetulekute ebavõrdsus on pigem retooriline tupik, mis rajaneb mitmetele metafooridele, mis ühiskonna kirjeldamiseks ei sobi ning toob välja ühe vägagi tabava tsitaadid David Schmidtz’ilt:

In a race, equal opportunity matters. In a race, people need to start on an equal footing. Why? Because a race’s purpose is to measure relative performance. Measuring relative performance, though, is not a society’s purpose. We form societies with the Joneses so that we may do well, period, not so that we may do well relative to the Joneses. To do well, period, people need a good footing, not an equal footing. No one needs to win, so no one needs a fair chance to win. No one needs to keep up with the Joneses, so no one needs a fair chance to keep up with the Joneses. No one needs to put the Joneses in their place or to stop them from pulling ahead. The Joneses are neighbors, not competitors.

Wilkinson’i essee andis alust ka ühele Cato Unbound numbrile Inequality: Facts and Values, kus Wilkinson võtab enda pikema kirjutise lühemalt kokku, sellele reageerivad aga nii sissetulekute ebavõrdsust oluliseks kui suhteliselt ebaoluliseks pidavad inimesed. Järgnev diskussioon võimaldab aga huvilistele sukelduda küsimuse nüanssidesse.

Lõpetuseks tooks aga eraldi välja 2009. aasta novembris ilmunud  Scott Winship’i postituse, kus tuleb üksikasjalikumalt juttu Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i 2004. aasta uurimusest Income inequality in the United States, 1913-2002 (pdf).

Winship toob enda üksikasjalikus postituses välja kui suurt mõju võivad muudatused maksupoliitikas avaldada inimeste poolt deklareeritud sissetulekutele ja seeläbi ebavõrdsuse statistikale. Winship korrigeerib ka Piketty ja Saez’i tulemusi ja leiab muu hulgas, et (1) kõige rikkamate sissetulekud ei kasvanud sugugi nii kiiresti kui väidetud, (2) aktsiaturgudel toimuv mõjutab oluliselt rikkaimate sissetulekuid, (3) enamus sissetulekute ebavõrdsusest tuleneb sellest, et superrikkad said rikkamaks mitte vaesed ei jäänud vaesemaks.

Sissetulekute ebavõrdsus on teema, kus ühest numbrist (Gini koefitsent) üritatakse välja pigistada järeldusi, milleks nad tegelikult sageli alust ei anna. Hiljuti juhtis Scientific American’is ilmunud ülevaatlikus artiklis Gini koefitsendi tõlgendamise problemaatilisusele tähelepanu Evelyn Lamb, kes kirjutas ka sellest, kuidas ja milliseid andmeid kasutatakse:

Although Norton and Ariely’s conclusion that Americans would prefer a more equal distribution of wealth may be sound, their data switcheroo illustrates a common problem when talking about inequality: income versus wealth. People often conflate the two, but they are not the same. “You’re using your thermometer to measure something quite different,” Cowell says. Wealth inequality says more about the balance of power in a society, and income inequality addresses the way labor markets operate. “Typically wealth is much more unequally distributed than income, in any country you look at,” he says. He recently conducted a study (pdf) about income and wealth inequality in the U.S., U.K., Canada and Sweden. Because Sweden has more interventionist policies, one might assume that the U.S. would be much more unequal than Sweden. “It’s true for income but not for wealth,” says Cowell.

Kui ei midagi muud, siis tasub ainult sissetulekute ebavõrdsusele rõhuvatesse sõnavõttudesse suhtuda skeptiliselt ning tunda huvi, kas äkki on tegu hoopis kellegi kitsamate poliitiliste eelistuste või huvidega, kus algandmete tendentsliku tõlgendamise tõenäosus on piisavalt suur, et väärida eraldi tähelepanu.

Advertisements