Valitsus ja patoloogiline altruism

Ilmselt kellelegi meist ei ole võõrad inimesed, kes kuulutavad pidevalt altruismi ja selle ülimuslikkust. Kohati võib nende sõnumist jääda mulje nagu oleks altruism lausa meie eksistentsi üks peamisi ideaale, mille poole püüelda – meie heaolu tõusvat kõige kõrgemale just siis, kui unustame ära oma enda ego ja keskendume puhtalt teiste abistamisele.

Samas leidub ka inimesi, kes argumenteerivad, et ehk ei ole taolist puhtakujulist altruismi olemaski. Kas ikka saab enda heaolu ohverdamisest rääkida, kui teist abistaja kogeb oma tegevuse tulemusena meeleolu tõusu ja head tunnet teiste eluolu parandamisest?

Sõltumata aga sellest, millisel kujul altruism lõpuks ikkagi eksisteerib, ei saa kindlasti vaidlustada heaolu kasvu, mida on võimalik saavutada tegevustega, mida seostatakse altruismiga. Tugineb ju vaba turumajanduse aluseks olev vabatahtliku vahetuse põhimõte sisuliselt ideel, et pakkudes teisele midagi nende jaoks väärtuslikku, saad ise samaväärsega tasustatud. Paraku ei saa aga välistada, et teiste abistamisel võib olla ka ettenägematuid tagajärgi. Klassikalise ‘tahtis head, aga läks nagu alati’ situatsioonini viiva omaduse defineerib Barbara Oakely Oaklandi Ülikoolist patoloogiliseks altruismiks:

Pathological altruism can be conceived as behavior in which attempts to promote the welfare of another, or others, results instead in harm that an external observer would conclude was reasonably foreseeable. More precisely, this paper defines pathological altruism as an observable behavior or personal tendency in which the explicit or implicit subjective motivation is intentionally to promote the welfare of another, but instead of overall beneficial outcomes the altruism instead has unreasonable (from the relative perspective of an outside observer) negative consequences to the other or even to the self.

Oakley arvates võivad seega patoloogiline altruism ja selle kahjulikud tagajärjed sõltumatu vaatleja silmale olla tuvastatavad enne, kui midagi halba reaalselt juhtub. See tähendab, et fundamentaalselt on patoloogiline altruism vastuolus terve mõistuse ja loogikaga. Oakley tuvastab kaks põhjust, mis võivad teiste abistamisel viia negatiivse tulemuseni.

Esimeseks neist on meie emotsioonid, mis tihtipeale hägustavad inimese võimet teha mõistuslikku otsust. Eriti suur on see oht suheldes meile lähedaste inimestega. Empaatia võib meid sageli tõugata vastu võtma otsuseid, mis on pigem lühiajalise hea mõjuga ja näivad kiirete lahendustena. Juhul kui need lahendused on osaks ka mõnest kampaaniast, võib arvata, et need teenivad lausa hoopis kellegi kolmanda isekaid huvisid. Oakley näeb, et sellistes olukordades võib tõeliselt altruistlik käik tunduda esmapilgul aga lausa julm ja kahjulik.

Indeed, truly altruistic actions may sometimes appear cruel or harmful, the equivalent of saying “no” to the student who demands a higher grade or to the addict who needs another hit.

Õiged otsused jäävad sageli langetamata sotsiaalse surve tõttu head teha. Kuna inimesed ei taha saada hukkamõistu osaliseks, minnakse lihtsama vastupanu teed. Seevastu, kui paljud meist ei oleks vanemas eas mõelnud sellele, kuidas mõni kooliajal kurjana tundunud õpetaja oli tegelikult hoopis üks parimaid? Oma enda tegusid on meil hiljem aga palju raskem ümber hinnata. Oakley’gi viitab oma artiklis Nobeli laureaadist Kahnemanile, kes tõi välja inimeste kalduvust oma emotsioonidest lähtunud tegusid tagantjärele ratsionaliseerida. Ja siinkohal pole vahet selleski, kui intelligentne keegi on, sest targemad inimesed teevad seda täpselt samamoodi nagu kõik teised. Nemad on lihtsalt võimelised oma tegudele rohkem seletusi välja mõtlema.

Teise halbade tagajärgedeni viiva põhjusena toob Oakley välja paternatlistliku suhtumise. Arvamus, et ollakse teistest targemad ja teatakse kuidas on kõige parem ja õigem elada, võib tihtipeale viia ilmselgelt valede tegudeni. Siinkohal tasub meenutada vana ütlust, mille järgi tunneme ennast kõige paremini ikka ise. Paternalism võib viia aga selleni, et ei püütagi adekvaatselt hinnata inimese seisukorda, keda soovitakse aidata. Kuigi midagi võib näida idee poolest heatahtliku sihina, ei tähenda see veel, et hetkeline olukord võimaldab seda saavutada. Oakley kasutab sellise situatsiooni illustreerimiseks hiljutist kinnisvaramulli, mille käigus soodustati valitsuse poliitikaga maksevõimetute inimeste laenamist üle oma võimete. Tulemuseks oli olukord, kus inimesed olid lõpuks hullemas olukorras, kui enne odava rahaga kinnisvara ostmist.

Kõige hullem oli selle situatsiooni puhul aga asjaolu, et mulli lõhkemisele kaasnenud kriis tõi lõpuks kahju palju laiemale ringile, kui oli see, mida esimese hooga aidata taheti. Ja olles kooskõlas Oakley definitsiooniga patoloogilisest altruismist, leidus buumi ajal küllalt inimesi, kes nägid tulevast kriisi algusest peale ette. Kasutades analüüsiks loogilist arutlust, polnud nad võimelised muule järeldusele jõudmagi.

Oakley poolt kirjeldatud paternalistliku taustaga patoloogiline altruism, mis on võimeline endaga kaasa tooma massiivseid kahjusid, ongi eelkõige omane suurtele tsentraalsetele süsteemidele. Eriti võime seda kohata poliitikas, kus juba tingituna poliitlise tsükli lühidusest kuulutatakse suure hurraaga välja mitmesuguseid hoolekande ja heaolu programme, mis teostatakse kiiruga ja vägagi küsitava sisulise analüüsiga. Tulemuseks on aga see, et nende käimas hoidmine tähendab riikidele püsivalt kasvavat laenukoormust. Ja sageli tähendab nende lõpetamine ka vähemalt osale elanikkonnast küllalt suurt otsest kahju.

Seepärast on oluline, et kõik suurejoonelised avalikud projektid oleksid väga kriitilise järelvalve all. Ja iga väiksemagi ohumärgi korral reageeritaks koheselt. Oakley toob siin võrdluse nii evolutsioonilis-sotsiaalsete kui ka -bioloogiliste protsessidega – nimelt on vabas keskkonnas suuremaks kasvavatel süsteemidel ja organismidel tavaks välja arendada kontrollimehhanismid, mis takistavad neil muutumast enesehävituslikeks. Ja olgem ausad, kuni märgatakse turundusvõtete võimet panna inimesi tegema oste hetkeemotsioonide najal, vajaksid ilmselt ka meie igapäevased otsused veidi kainema mõistusega lähenemist.

Lõpetuseks võiks aga ehk meenutada Misese sõnu: “Demokraatia ei ole hüve, mida inimesed saaksid probleemideta nautida. Hoopis vastupidi, see on aare, mida tuleb kaitsta igapäevaselt ja visa pingutusega üha uuesti vallutada.”