MMT ehk Mitte Midagi Tõsiseltvõetavat

“Toiduhindu saab reguleerida kaupluste lahtiolekuaegadega!“ teatab tõsimeeli ülalmainitud tegelase vähem legendaarne kolleeg. Ning nii kaupmehed kui hulk majanduse toimimismehhanismidega veidi enam kokku puutunud inimesi jäävad tühja pilguga kaugusse vaatama, sest ajus ei teki mingit loogilist seost nende kahe asja vahel. Seos jääb tekkimata ka siis, kui kogu mõtteavaldus mitu korda üle lugeda.

Nii kirjutas oma arvamusloos Äripäevas SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, kutsudes inimesi üles loobuma majanduskriisi ajal taaskordselt kanda kinnitama hakanud marksistlikest ideedest. Jah, tuleb tõdeda, et Marxi mõtted on taas populaarseks saanud ja nendest insipeeritud loosungeid pasundavad nii teadlased ja poliitikute nõunikud kui ka pankureid kiruvad noored. Paraku ei tea valdav osa neist inimestest üldse Marxi teooriate aluseid ja ei mõista seetõttu, miks nad marginalistide revolutsiooni käigus juba sada aastat tagasi ajaloo prügikasti vääriliseks muutusid.

Siiski tuleb tõdeda, et omal ajal oli neil ideedel vähemalt koht olemas. Sama ei saa aga öelda ühe teise koolkonna kohta, mille mõtteavaldused jätavad sarnaselt marksistlikele väljahõigetele aruka inimese kukalt kratsima. Nimelt pean ma silmas ´kaasaegse monetaarteooria´ (Modern Monetary Theory ehk MMT) esindajaid. Kuna nende ideed on välja kasvanud muuhulgas Keynesi töödes soosingut leidnud chartalismist, kutsutakse neid mõnel pool ka neokeinsistideks.

Ülistavad ju nemadki, nagu teisedki tänasel päeval Keynesi tsiteerivad arvamusavaldajad, valitsussektori kulutamist ja võlgu elamist. Ainult, et nemad lähevad tavapärasest konsensusest veelgi radikaalsemaks, öeldes, et põhimõtteliselt võiks riik trükkida nii palju raha kui heaks arvab. Vastavalt sellele, kui palju on vaja kulutada ja võlgu tagasi maksta. Seejuures eitavad nad aga täielikult inflatsioonitsüklit, mis sellises püramiidskeemis lihtsalt inimeste ostujõu hävitaks ja annaks riigile sisuliselt vabavoli suunata ressursse oma suva järgi.

Erinevalt marksist on nende inimestega arutellu astudes võimatu jõuda kaugemale populismist. Miks? Ühel väga lihtsal põhjusel, milleks on asjaolu, et nende teooriad tuginevad puhtakujulisel historitsismil – ehk omaenda anekdootlikel kogemustel. Kahtlen sügavalt, kas keegi neist on üldse kunagi Popperi kirjutistega põgusaltki tutvunud. Nii ei lähtu koolkonna üks peategelasi Warren Moslergi ei millestki enamast, kui isiklikust kogemusest paari investeerimisskeemiga, mis talle veidi raha teenisid. Ja nii kannavad nad vapralt edasi oma eelkäija Keynesi puudujääke teaduslikus meetodis.

Seega nagu ütles kord Murray Rothbard: “Marxi puhul oli üks hea asi, ta polnud keinsist.”

Kahjuks on selle koolkonna esindajad jõudnud ka Eestisse. Kes ei mäletaks hiljutist episoodi, kui sotsiaaldemokraadid ütlesid lahti oma liikme Rein Järvelille seitsmest punktist, millega ta leidis, et oleks võimalik elu Eestis paremaks muuta?! Nende puhul oli tegemist klassikalise näitega MMT-laste mõttemaailmast:

• paisutame rahapakkumist läbi riigi rahamonopoli palju süda lustib;
• sunnime inimesi oma sääste suunama riigivõlga;
• loome tsentraalseid tööprojekte;
• maksustame kõike seda, mille nimel inimesed üldse säästa soovivad.

Teisisõnu – panustame riigi tarkusele tuua taevast mannat, korjates kõik munad ühte korvi.

Pärast kisa kohalikus meedias, millega sotsid tõestasid, et ega nad tegelikult praeguse valitsuse poliitikat oluliselt ei muudakski, poleks arvanudki, et mees julgeb veel samaga jätkata. Aga võta näpust. Juba sel suvel jätkas ta sama jonni oma blogis kuulutades, et tuleks erasektorilt rahaloome ära võtta ja anda ainuisikuliselt riigi kätte. Kuna raha tuleb siiski juba praegu tsentraalsest paigast, mille nimi on Euroopa Keskpank, võib järeldada, et mida ta tegelikult tahtis öelda, oli hoopis see, et eurooplased trükivad liiga vähe raha ja meie kohalikele poliitikutele võiks ikka anda vabad käed.

Nojah, ega see jutt tähelepanu ei väärikski, kui sellega asjalood piirduksid. Paraku aga ronivad samad ideed juba mujalt välja. Kahe nädala eest kirjutas sama võlgu elamise eesmärgil Eesti rahasüsteemi iseseisvumise juttu Maalehes Oudekki Loone. Eks see suveräänsuse nostalgiline argument läheb ilmselt nii mõnelegi peale. Mis siis, et võiks argumenteerida, et tänu meie valuutakomisjoni süsteemile pole taasiseseisvunud Eestis sisuliselt oma raha olnudki.

Ja ega meil selle iseseisva rahaga täna väga midagi peale hakata ju polekski. Mis mõte oleks minna valuutasõtta teiste suuremate majanduste vastu? Kui Sorose sugused on võimelised inglise naelaga manipuleerima, siis ei tasu ilmselt unistada, et me suudaksime mõnele eesmärgipärasele spekulaatorile tõsiselt vastu hakata. Ja mis siis saab, kui teisedki riigid tahavad meie eeskujul iseseisvalt tänases majanduskliimas üksteisevõidu valuutasõda alustada? On kellelegi üldse sellist lihtinimest laastavat segadust vaja? Kuigi ma ei ole tsentraalsete süsteemide pooldaja, siis tuleb tõdeda, et ühtne eurotsoon on finantskriisi ajal teinud ilmselt vähemalt selle positiivse teene, et on ära hoidnud rahvuslikku populismi viljelevate poliitikute riigipiire ületava rahatrüki võistluse. Eriti tasub selle üle rõõmu tunda prantslastel.

Kõige naljakam kogu Oudekki loos oli muidugi järjekordne katse väita, et rahatrükk, tuginedes USA kogemusele viimastel aastatel,  ei too endaga kaasa inflatsiooni. Kes vähegi on viitsinud ennast uudistega kursis hoida või uurinud olukorra sisu, mõistab, et peamine põhjus, miks inflatsioon pidevalt ootustele alla jääb on asjaolu, et trükitud raha lihtsalt ei jõua ringlusesse. Vaid, nagu on järgnevatelt graafikutelt näha, on jooksnud Föderaalreservi hoiustele intressi koguma. See ju tänases majandusolukorras oluliselt kindlam sissetulek, kui riskimine investeeringuga alustavasse ettevõttesse, millel ei paista olevat selget turgu.

Lõpetuseks võiks aga veelkord tsiteerida Rothbardi: “Pole kuritegu olla majanduses ignorantne, mille puhul on ju ikkagi tegemist kitsa distsipliiniga, mida enamus inimestest peab tühiseks teaduseks. Kuid on täiesti vastutustundetu väljendada oma valjut ja häälekat arvamust majandusteemades, jäädes sellesse ignorantsesse seisundisse.”