Meelis Kitsing – Pluralistlik vs. ratsionalistlik liberalism
See blogi postitus on 26.07.12 Mises Circle Tallinnas peetud ettekande kokkuvõte, mis põhines 2004. aastal Harvardi ülikoolis liberalismi kursuse raames tehtud tööl, mida olen varem ettekandnud ka USA Northeastern Political Science Association-i aasta koosolekul Bostonis. See essee on saadaval siin.
Liberalismi iseloomustab „kontseptuaalne venitamine“. See tähendab, et tegemist on nii laialivalguva kontseptsiooniga, mille alla võib mahutada hulganisti mitte kattuvaid ja isegi vastandlike arusaamu. Tegemist ei ole ainult teoreetiliselt olulise küsimusega. Kontseptuaalne venitamine mõjutab otseselt avalikku debatti, kus tihtipeale seostatakse liberalismiga väga erinevaid arusaamu. Näiteks Eesti Päevalehes 26.07.12 ilmunud artiklis samastab Kaarel Tarand liberalismi John Rawls-i ideedega. Rawls on ainult üks paljudest liberaalsetest mõtlejatest ja tähelepanelikul vaatlemisel võib leida piisavalt liberaalselt mõtlejaid, kes pole tema järelduste ega ka argumentatsiooniga päri.
Seega suurema täpsuse ja mõistmise huvides tuleb kasutada erinevaid liberalismi kategooriaid. Ideede ajaloolisest evolutsioonist lähtudes võib rääkida klassikalisest liberalismist ja neoliberalismist – kuigi viimastel on erinev tähendus näiteks majandus ja rahvusvaheliste suhete teoorias. Normatiivselt võib rääkida sotsiaalsest ja turuliberalismist, kuna nendel lähenemistel on erinevad idealistlikud eesmärgid. Ma väidan, et sellised kategooriad ei ole kasulikud, kuna nad ei lähtu erinevate teooriate olemusest, vaid ainult nende tekkimise hetkest või ideaalidest. Analüütilises filosoofias on levinud erinevate liberalismi koolkondade kategoriseerimise viis, mille järgi võib rääkida pluralistlikust ja ratsionalistlikust liberalismist. Erinevused kahe lähenemise vahel tulevad välja eriti arusaamade puhul, kuidas mitteliberaalsed indiviidide kooslused peaksid muutuma liberaalsemaks ja kuidas liberaalsed indiviidide kooslused peaksid käituma mitteliberaalsete koosluste suhtes.
Tüüpiline ratsionalistliku liberalismi esindaja on J. S. Mill, kelle doktriin on „comprehensive liberalism“, mis eeldab tsentraliseeritud valitsuse poolt ühtsete seaduste abil liberalism edendamist. Nimelt on Milli mõtte keskmes progressiivne indiviid, kes on iseseisev oma otsustes ning kasutab maksimaalselt valikuvabadust. Tema jaoks oli liberalism universaalne ning mitteliberaalseid gruppe ja ühiskondi tuli muuta liberaalsemaks mõõduka sotsiaalse projekteerimise abil. Milli mureks oli see, et mitteliberaalsed grupid ei lase enda liikmetel arendada iseseisvust ning kasutada valikuvabadust. Seetõttu oli ta kriitiline religiooni ja religioosse hariduse suhtes. Kodanikke tuli juba maast madalast harida liberaalseteks ja autonoomseteks indiviidideks. Mitteliberaalsed grupid on Milli hinnangul kahjulikud, kuna nad ei toeta liberaalse ühiskonna põhiväärtusi. Kokkuvõtvalt võib nimetada Milli ideid terminiga liberal state paternalism.
Harvardi ülikooli kauaaegne filosoofia professor John Rawls käis välja poliitilise liberalismi kontseptsioonid, mis on piiratumad kui Milli ideed ning keskenduvad ainult poliitilisele sfäärile. See eeldab riigi neutraalsust erinevate arusaamade suhtes ning mitte liberalismi edendamist riiklike meetoditega. Eesmärk on saavutada erinevate gruppide huvides olev kattuv konsensus, mis baseerub mõistlikul pluralismil. Erinevad grupid ei pea olema ühtsel arusaamal väljaspool poliitikat jäävate ideede suhtes. Näiteks kui Mill peab laste harimisel oluliseks individuaalsuse õpetamist, siis Rawlsi jaoks on piisav, et lastele õpetatakse lihtsalt poliitilisi põhiõiguseid.
Tuntud UK liberalismi uurija John Gray on väitnud, et Rawlsi poliitiline liberalism on lähemal klassikalisele liberalismile kui Milli „moraalne kollektivism“. Minu hinnangul on Rawls ka lähemal tüüpilisele pluralistliku liberalismi esindajale F.A. Hayekile (ennekõike mida ta uurijad nimetavad Hayeki kolmandaks loomefaasiks) kui ta on Millile.
Nende mõlema prioriteet on indiviidi vabadus õigusriigis, mitte kõikide indiviidide liberaalseks muutmine. Hayeki jaoks on riigi ülesanne luua üldpõhimõtetel põhinevaid seadusi, mitte igat valdkonda detailselt reguleerida. Tema pluralistlik liberalism on vaenulik tsentraliseeritud keskvõimu suhtes. Ennekõike tuleb lahendada enamik kollektiivse ühistegevuse dilemmasid kohalikul tasandil ja vabatahtliku koostöö alusel. Detsentraliseeritud süsteem suudab paremini ära kasutada kohalikke ja hajutatud teadmisi.
Peamine erinevus Hayeki ja Rawlsi vahel on meetod, kuidas liberaalne riik tekib. Rawls-i puhul esineb suur ratsionalismi eeldus, kus osapooled lepivad ratsionaalselt ühiskonna korralduses kokku olles nn. original position faasis. See eeldab suurt ratsionaalsust mitteliberaalsetelt gruppidelt, kes saavad poliitilise liberalismi eelistest aru näiteks võrreldes võimalusega, et mõni teine mitteliberaalne grupp kehtestab diktatuuri, kus kõiki liberaale või usuvähemusi alla surutakse. Hayek rõhutab evolutsioonilist arengut, kus traditsioonid kannavad edasi põlvkondade jooksul akumuleeritud teadmisi ja ta ei näe võimalusi üleöö kokku panna ratsionalistlik ühiskondlik leping, mis oleks parem. Seega on Hayek paljus lähemal Edmund Burke-i konservatiivsele mõttele kui ratsionalistlikule utilitarismile.