Kes oli Luis de Molina?

Luis_Molina

Luis sündis 1535. aasta septembris Cuenca linnas Hispaanias. 18-aastaselt astus ta Jeesuse Seltsi (Jesuiitide ordu) Alcalas. Olles lõpetanud oma noviitsiaja, saadeti ta Portugali Coimbra Ülikooli teoloogiat õppima. Samas paigas alustas ta ka oma karjääri. Tänu tugevatele õpitulemustele pakuti talle Coimbras filosoofia professori positsiooni. Paari aasta pärast suundus ta aga juba edasi teoloogia õppetooli juhatajaks tollal kõrgelt hinnatud Evora Ülikooli. 1590. aastal otsus ta minna erru ja pöördus tagasi oma kodulinna, kus ta plaanis keskenduda kirjatööle. Siiski kutsuti ta juba paari aasta pärast Madriidi moraalset teoloogiat õpetama. De Molina suri 12. oktoobril 1600 Madriidis.

Kuigi De Molina on eelkõige tuntud oma panuse eest teoloogiasse ja St. Thomas Aquinase “Summa Theologiae” kommenteerimise poolest, oli ta ka tuntud jurist ja poliitfilosoof. Tema tollal vastuoluline nägemus, et inimesed täidavad läbi oma vaba tahte jumala plaani, viis ta eraomandi kaitsmiseni ja orjanduse hukkamõistmisele.

Kandes kaupadele kehtivad nõudluse ja pakkumise seosed üle rahale, jõudis de Molina ostujõupariteedi teooriani. Ta järeldas, et muude tingimuste samaks jäädes hakkab raha koguse kasvades selle väärtus langema. Sellest tulenevalt hakkavad kasvama ka palgad ja hinnad. Nii võib raha väärtus tulenevalt selle kättesaadavuse lihtsusest erinevate paikade vahel varieeruda. Nõudluse ja pakkumise vaheliste seoste tulemina nägi de Molina ka hindu. Sellest tulenevalt oli ta vastu ´õiglasele hinna´ kontseptsioonile kui tootmiskulude ja ´mõistliku´ kasumi summale.

Ta käsitles majandusanalüüsis ka konkurentsi mõistet, analüüsides selle mõju hindadele. Erinevalt mitmetest kaasaegsetest oli de Molina vastu tsentraalsele hindade fikseerimisele. Olulise tähisena võib ära märkida veel asjaolu, et de Molina oli esimene teoreetik, kes nägi deposiite osana rahapakkumisest.

Olulisemad tööd

1588 – De liberi arbitrii cum gratiae donis, divina praescientia, praedestinatione et reprobatione concordia

1595 – De iustitia et iure

Advertisements