Lugudest, narratiividest ja ühest alternatiivkulu näitest

Käesolev lugu avaldati esimest korda 2009. aastal praeguseks suletud Cui Bono Blogis.

George Mason’i ülikooli majandusteaduse professor Tyler Cowen esines hiljuti TEDx MidAtlantic’ul 15 minutilise ettekandega lugude rollist meie maailmavaate ja -taju kujundamisel. Cowen juhib tähelepanu sellele, et ühelt poolt võimaldavad erinevad “lood” meil paremini meelde jätta väga erinevat informatsiooni ja seda erinevates sarnastes olukordades hõlbsasti uuesti rakendada. Teiselt poolt on aga “lood” alati lihtsustused, mis sageli surutud stamp-narratiividesse, mida loomult laisad inimesed liiga kergekäeliselt ja ilma kriitikata omaks võtavad.

Lugudest pole küll võimalik ühelgi inimesel loobuda, kuid kriitilisem suhtumine narratiividesse, mida pakuvad reklaamid, meedia ja poliitikud, võib inimese IQ’le (Tyler’i hinnangul ) kuni 10 punkti juurde anda. Kõigil on omad huvid ja ajendid, kuid mõeldes sellele, kelle huvides on teatud narratiivid (hea vs. halb) ja kuidas need haakuvad ajenditega (valituks saamine vs. ajalehtede müümine) võimaldab mõelda ka sellele, millistest lugudest rääkimiseks puuduvad ajendid – millele peaksime ise tähelepanu pöörama.

Majandusteaduse üheks keerulisemaks probleemiks on lihtsate, ent piisavalt sisuliste narratiivide kaasamine, mis inimestele meelde jääksid. Nii on näiteks majandusanalüüsi üheks nurgakiviks oleva alternatiivkulu välja toomine haruldus, mida kohalikust meediast ja kahjuks ka poliitikast, praktiliselt ei leia. Heaks näiteks on Eestis riigikaitse korralduse alternatiivkulu.

Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.

Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, mis see oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelsel tööperioodil.

Asi on selles, et hariduse omandamist ei saa edasi lükata nagu ei saa vahelt ära jätta mõnda erialase koolituse aastat. Seega on ajateenistuse läbinul kõik tegevused aasta võrra edasi lükatud, mis tähendab, et alternatiivkulu arvestamisel peaks lähtuma inimese tööea viimase aasta tõenäolisest sissetulekust. Kõrgharidusega 65-aastase spetsialisti sissetulek on aga oluliselt suurem sellest, mis värskelt kõrghariduse saanud 24-aastasel.

Alternatiivkuluga arvestades võib riigikaitse korralduse kohta väita, et Eesti riigikaitse personalikulud maksab kinni läbi ajateenistusmaksu kõigest kümmekond protsenti elanikkonnast, kes on sunnitud läbima ajateenistuse. Maksu suuruseks on nende viimase n.n. kaduma läinud perioodi sissetulek. Kes ajateenistust ei läbi, on sellest maksust aga vabastatud ja saab nautida ka vastavalt suuremat pensionit, sest on viimasel tööperioodil ka makse maksnud.

Vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe komplekteerimine ei oleks alternatiivkuluga arvestades kallim ajateenistuskohustuse kaudu komplekteeritud kaitseväest, sest ajateenistusmaksu kogusuurus võrdub kõigi ühel perioodil teeninud ajateenijate viimasel tööperioodil saamata jäänud sissetulekuga. Kui suur võiks see summa aga olla isegi kõige konservatiivsemate arvutuste puhul?

Proovime. Kui võtta aluseks, et pärast kõrghariduse omandamist on (25-aastase) inimese sissetulek pärast makse 10 000 krooni kuus ja see peaks järgneva 40 aastaga kõigest kahekordistuma 20 000 kroonini, siis oleks viimases perioodis ajateenistusmaksuks makstav summa keskmiselt 200 000 krooni. Kui igal aastal värvatakse 3 000 noormeest, siis on ajateenistusmaksu suurus igal aastal umbes 600 miljonit krooni. Võrdluseks olgu ära toodud, et koos investeeringutega oli Kaitseväe eelarve 2009. aastal u. 2,4 miljardit krooni.

2012. aastal oli Kaitseväe eelarve €184 miljonit (vanas rahas 2,9 miljardit krooni). Tänavu astus teenistusse ca 3300 noormeest, seega on Jüri arvutuse järgi ajateenistusmaksu suuruseks tänavu ligikaudu €42 miljonit (660 miljonit krooni). Arvestades, et 25-aastase keskmine sissetulek on vahepeal ka veidi tõusnud, on käesolev hinnang veelgi konservatiivsem.

George Mason’i ülikooli majandusteaduse professor Tyler Cowen esines hiljuti TEDx MidAtlantic’ul 15 minutilise ettekandega lugude rollist meie maailmavaate ja -taju kujundamisel. Cowen juhib tähelepanu sellele, et ühelt poolt võimaldavad erinevad “lood” meil paremini meelde jätta väga erinevat informatsiooni ja seda erinevates sarnastes olukordades hõlbsasti uuesti rakendada. Teiselt poolt on aga “lood” alati lihtsustused, mis sageli surutud stamp-narratiividesse, mida loomult laisad inimesed liiga kergekäeliselt ja ilma kriitikata omaks võtavad.
Lugudest pole küll võimalik ühelgi inimesel loobuda, kuid kriitilisem suhtumine narratiividesse, mida pakuvad reklaamid, meedia ja poliitikud, võib inimese IQ’le Tyler’i hinnangul kuni 10 punkti juurde anda. Kõigil on omad huvid ja ajendid, kuid mõeldes sellele, kelle huvides on teatud narratiivid (hea vs. halb) ja kuidas need haakuvad ajenditega (valituks saamine vs. ajalehtede müümine) võimaldab mõelda ka sellele, millistest lugudest rääkimiseks puuduvad ajendid.
Majandusteaduse üheks keerulisemaks probleemiks on lihtsate, ent piisavalt sisuliste narratiivide kaasamine, mis inimestele meelde jääksid. Nii on näiteks majandusanalüüsi üheks nurgakiviks oleva alternatiivkulu välja toomine haruldus, mida kohalikust meediast ja kahjuks ka poliitikast praktiliselt ei leia. Heaks näiteks on Eestis riigikaitse korraldus alternatiivkulu.
Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.
Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Ainus probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, mis see oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelse tööperioodil.
Asi on selles, et hariduse omandamist ei saa edasi lükata nagu ei saa vahelt ära jätta mõnda erialasele koolituse aastat. Seega on ajateenistuse läbinul kõik tegevused aasta võrra edasi lükatud, mis tähendab, et alternatiivkulu arvestamisel peaks lähtuma inimese tööea viimase aasta sissetulekust. Kõrgharidusega 65-aastase spetsialist sissetulek on aga oluliselt suurem sellest, mis värskelt kõrghariduse saanud 24-aastasel.
Alternatiivkuluga arvestades võib riigikaitse korralduse kohta väita, et Eesti riigikaitse personalikulud maksab kinni läbi ajateenistusmaksu kõigest kümmekond protsenti elanikkonnast, kes on sunnitud läbima ajateenistuse. Maksu suuruseks on nende viimase n.n. kaduma läinud perioodi sissetulek.
Vabatahtlikest koonseva elukutselise kaitseväe komplekteerimine ei oleks alternatiivkuluga arvestades kallim ajateenistuskohustuse kaudu komplekteeritud kaitseväest, sest ajateenistusmaksu kogusuurus võrdub aga kõigi nende ajateenijate viimasel tööperioodil saamata jäänud sissetulekuga. Kui suur võiks see summa olla?
Kui võtta aluseks, et pärast kõrghariduse omandamist on (25-aastase) inimese sissetulek pärast makse 10 000 krooni kuus ja see peaks järgneva 40 aastaga kõigest kahekordistuma 20 000 kroonini, siis oleks viimases perioodis ajateenistusmaksuks makstav summa keskmiselt 200 000 krooni. Kui igal aastal värvatakse 3 000 noormeest, siis on ajateenistusmaksu suurus igal aastal umbes 600 miljonit krooni. Võrdluseks olgu ära toodud, et koos investeeringutega oli Kaitseväe eelarve 2009. aastal u. 2,4 miljardit krooni.
Minu jaoks on eelnev huvitav ja pean seda oluliseks, kuigi asjata tähelepanuta jäänud teemaks. Kahjuks pole aga alternatiivkulu kajastavad lood ei lihtsad ega narratiivselt atraktiivsed, mis teeb nende teadvustamise keeruliseks ja paljude jaoks mõttetuks