Meelis Kitsing – Kas valijad on ratsionaalsed?
Käesolev tekst avaldati esmakordselt pärast 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi praeguseks suletud Cui Bono Blogis.
Valimistel hääletamine ei ole ratsionaalne, kuna üks hääl ei muuda tulemust. Samas selle hääle andmisega kaasnevad kulud – info kogumine, otsustamine ja hääle andmine võtab aega. Lähtuvalt individuaalsest omakasust on tegemist protsessiga, kus indiviid kannab kulusid ning otsest kasu ei ole. Seega on mõtekas olla tasuta kaasasõitja ning mitte osaleda valimistel. Selline on siis lühidalt public choice koolkonna mõtleja Mancur Olsoni argument, mis puudutab hääletamist.
See muidugi ei tähenda, et hääletamine oleks alati Olsoni arvates ebaratsionaalne tegevus. Osalemise ratsionaalsus sõltub grupi suurusest ja muudest tingimustest. Näiteks filmi Kariibi mere piraadid kolmandas osas toimunud piraatide kuninga valimistel oli hääletamine avalik ning iga grupeeringu liider valis iseenda. Seega oli viimasena hääletanud Kapten Sparrow poolt ratsionaalne valida Elizabeth Swann, kuna tema hääl oli otsustav kuninga määramisel.
Samas Olsoni argumendi baasil on raske lahti seletada seda, et miks viimastel kohalikel valimistel Eestis osales 60 protsenti valijatest. Miks tihtipeale osaleb valimistel rohkem kui 50 protsenti valijatest? Kas siis rohkem kui pool valijatest on ebaratsionaalsed? Public Choice seisneb sisuliselt mikroökonoomika eelduste ja printsiipide ülekandmisel poliitilise protsessi analüüsi. Teoreetiline arusaam, mis tegelikkuses ei leia toetust, ei ole majandusteaduses eriti kasulik.
Hilisemad public choice koolkonna teadurid on leidnud, et valimistel osalemine on ikkagi ratsionaalne. Nimelt saab valimistel osalemine suurendada indiviidide heaolu. See ei pruugi olla materiaalne. Inimesed suurendavad heaolu lihtsalt kui teavad, et nad on oma kodanikukohuse täitnud. Nende reputatsioon võib kaaskodanike silmis tõusta. Eriti kui nad suhtlevad pidevalt inimestega, kes peavad valimistel osalemist oluliseks. Samuti kui valijad kuuluvad huvigruppi, kellel on valimistel palju mängus, siis see grupp saab motiveerida invidiide vältimaks tasuta kaasasõitmist.
Otseselt uusinstitutsionaalse koolkonnaga, kellest olen varem kirjutanud, on seotud public choice arusaam, et valimistel osalemine sõltub tehingukuludest. Kui valimistel osalemine on tehtud lihtsaks, siis hääle andmise kulu langeb, mis saab samuti luua lisamotivatsiooni osalemiseks. Seda argumenti näib toetavat e-hääletamine viimastel kohalikel valimistel, kus ligi 20 protsenti häältest anti internetis. Siikohal tuleb muidugi mainida, et see võib olla vastuolus reputatsiooni loomisega, kuna teised ei näe, kas valija osales või mitte.
Samuti isegi kui osalemise kulud on madalad, siis pole mõtet ju valida kui selle tulemuslikkusesse pole usku. Veenvaim argument sellelt koolkonnalt ongi ebaperfektse informatsiooni ja teadmistega seonduv. Nimelt valijad ei tea, et valimistel osalemine on ebaratsionaalne ning usuvad, et nende valik loeb. Maast-madalast on neile räägitud, et valimistel tuleb osaleda. Või, et kui kõik mõtleks, et valida pole vaja, siis tuleks katastroof. Brian Caplan on demonstreerinud raamatus “The Myth of Rational Voters” kui ebaperfektsed teadmised on USA valijatel kui nad otsustavad, keda ja millist poliitikat toetada. Kaplani hinnangul on valijad ebaratsionaalsed, kuna nad teevad otsuseid, mis kahjustavad nende endi heaolu. Nii, et ebaperfektsed teadmised viivad inimesed valima ning seal tegema otsuseid nende piiratud teadmiste baasil, mis pole neile kasulikud.
Samas ei ole selline käitumine ebaratsionaalne, vaid ratsionaalne. Poliitilises protsessis on enamikel valijatel kasulik olla “ratsionaalselt rumal”. Olla kursis detailideni erinevate valimisplatvormidega on kulukas. Kasu sellest on minimaalne. Samuti on raske ette prognoosida, mis poliitikat konkreetne kandidaat tegelikult ajama hakkab. Nagu lausus keskerakondlane Mailis Reps 28. oktoobri Aktuaalses Kaameras “valimised on läbi ja nüüd räägime asjadest õigete nimedega”.
Samas pole vaja eeldada standard majandusteaduses tuntud perfektset ratsionaalsust, kuna sellist asja pole olemas. Ratsionaalsus on alati piiratud ning oleneb kontekstist. Iniviididel on alati ebaperfektne informatsioon, neid piiravad tehingukulud, mis olenevad sotsiaalsetest normidest ja seadusandlusest ning nende valikud olenevad nende eelnevatest valikutest. Kui me arvestame neid tegureid, siis nii valijate osalemine hääletamisel kui ka tehtud valikud kandidaatide osas on ratsionaalsed.