Huaxi – sotsialistlik paradiis?

Möödunud nädalavahetusel jõudis Mises Circle Tallinn’i meililisti videoklipp ühest Hiina külast Huaxi’st, mis selle juhtide väitel olevat riigi rikkaim asula. Ja väidetavalt on see saanud võimalikuks sotsialistlikele ideaalidele truuks jäädes.

Põllumajandusega hätta jäänud paari tuhande elanikuga väike küla Huaxi, võttis ühe ettevõtliku parteiliikme Wu Renbao juhtimisel käsile tööstuse rajamise. Tulemuseks on kõigile kindel töökoht, keskklassile vääriline eluase ja auto, aastasissetulek suuruses $100.000-$150.000, tasuta tervishoid ja korrastatud linnakeskkond. Küla põlisasukad istuvad mõnusalt loodud tehaste juhtivpositsioonidel ja omavad aktsiaportfelle. Kui mitte meist läänepoolsemate riikide kontekstis, siis Hiina ja isegi Eesti puhul kõlab see stsenaarium täitsa uhkelt. Ehk isegi kaasaegse muinasjutuna sellest, kuidas kommunistlik kord võib tuua õnne õuele.

Seega tuli otsus teema kohta veidi sügavamalt kaevata kergelt. Õnneks pole tänasel internetiajastul puudust informatsioonist ka maailma kaugeimate nurkadegi kohta. Nii on võimalik leida Internetist veebiajakiri The China Chronicle, mida veab maailmarändur nimega Wade Shepard. Tema postitatud artikkel oma külastusest Huaxisse annab vägagi kokkuvõtliku ülevaate olukorrast, mille kohta võib erinavetest meediaallikastest leida vaid killukesi.

Kõigepealt olgu öeldud, et ega loo alguses ära vaadatud videos midagi otseselt valet ei olnudki – kõik oli õige jutt. Kuid see on vaid mündi üks külg. Teine ja palju tumedam on aga tuttavalt iseloomulik kõigele, mida me oleme ajaloo jooksul juba sotsialismi kohta kas omal nahal või raamatutest õppinud.

Kust aga alustada? Ehk sellest, et küla põlisasukatest firmaosanike kuuekohaline sissetulek on vaid raamatupidamuslik trikk. Reaalselt pole aga inimestel võimalik seda raha kätte saada. Valdav osa nende sissetulekust on kinni vabrikute kontodel tulevasteks investeeringuteks ja selle kättesaamine nõuab äärmiselt keerukat bürokraatilist protsessi, mille tipus on küla juhtkonna otsus. Samas tuleb aga tõdeda, et ega Huaxis poleks selle rahaga ka midagi peale hakata. Sest nagu Shepard kirjutab, puudub seal sisuliselt igasugune ööelu ja kaubandus. ‘Edukate’ külaelanike elu seisneb lihtsalt identsedes oludes elamisest ja regulaarselt iga päev tööl käimisest. Väidetavalt on neil keelatud võõrastega suheldagi, mida nad ka pingsalt järgivad.

Lisaks on Huaxi oma kasvuperioodil neelanud ka kümmekond naaberasulat koos paarikümne tuhande elanikuga. Täiendavalt on sisserännanud veel mõnikümmend tuhat parema elu otsijat. Nemad on aga kohalikest põlisasukatest palju kehvemas sotsiaalses staatuses ja nende heaolu ei erine kuidagi ülejäänud Hiina tehasetöölistest. Ei tule seega kuidagi üllatusena, kui ka mitmed kohalikud allikad nimetavad elu Huaxis ‘kvaasiorjanduseks’.

Tööstusrevolutsiooni imiteerida üritanud Huaxid on aga kummitamas teisedki probleemid. Nimelt on tehased suutnud märkismisväärselt reostada kohalikku loodust ja selle tulemusel on neist osa sunnitud oma uksed sulgema. Vastukäiguks üritatakse nüüd leida lahendust, liikudes turismimajanduse suunas. Ja kui varem võis tekkida küsimus, et kuhu läheb see külaelanike pangakontode rikkus, siis vastuseks on kullast artefaktid uues pilvelõhkujas keset küla ja muud vaatamisväärsused, mis peaks kohale meelitama hulganisti turiste. Piletihinnad ei erine seal aga kuidagi Euroopa hinnatasemest ja peaaegu olematu meelelahutuse sektori puhul tekib küsimus, et mis huvi peaks olema kellelgi sinna sõita? Kui ehk esialgu ka külastatakse seda küla kui omapärast nähtust, siis kui kaua see klassikalise kommunistliku rusika all jätkub?

Aga eks paistab, mis Huaxist saab nüüd, kui nende visionäärist juhti enam ei ole. Kindel on aga see, et kuidagi pole küla puhul tegemist paradiisiga nii nagu meie Euroopa vasakpoolsed seda oma lühikeste töönädalate, tehnoloogilise luksuse ja moodsate ajaveetmisvabaduste näol ette kujutavad. Huaxis tuleb turvaline elu ränga töö viljana. …ning tänu Wu Renbao parteikontaktidele ja lobile.