Dmitri Volov – Murray N. Rothbard’i vaated vaba ja kohustusliku hariduse kohta

Murray Newton Rothbard

Murray Newton Rothbard sündis 2. märtsil 1926 New Yorkis. Oma esmase hariduse sai Rothbard Birch Wathen Schoolis, mille ta lõpetas 1942. aastal. Sealt edasi suundus ta Columbia ülikooli, kust ta 1945. aastal sai bakalaureusekraadi matemaatikas ning juba aasta hiljem magistrikraadi majandusteaduses. 1956. aastal sai ta doktorikraadi majandusteaduses. Pärast Ludwig von Misese teose „Human Action“ ilmumist 1949. aastal sai Rothbardist Misese koolkonna austaja. 1962. aastal ilmunud Rothbardi „Man, Economy and State“ ja „Power and Market“ (1970) on tänaseni austria majanduskoolkonna üks olulisemaid tekste.

Rothbard ei piirdunud oma teadustöös ainult majanduspoliitiliste valdkondade uurimisega. Ta viis vabaduse mõiste ka üldisemalt moraalifilosoofiasse. Ta filosofeeris üksikisiku kui iseseisva indiviidi väärtuste üle ja tõestas mitmest vaatevinklist riigipoolse sekkumise negatiivset mõju erinevates valdkondades. (Müürsepp, 2012)

Indiviidi haridus

Iga inimene sünnib maailma ilma täiskasvanud inimesele omaste omadusteta. Kõige enam väljendub see põhjendamis- ja seletamisoskuse puudumises, mis on peamiseks inimest ja looma eristavaks tunnuseks. Koos vaimse võimekuse ja tajuga on need kõige olulisemad arengu osad. Laps kasutab neid oskusi uute teadmiste saamiseks nii ümbritseva maailma kui ka iseenda kohta. Last ümbritsev keskkond kujundab tema arenevaid eetilisi printsiipe ja moraalseid põhimõtteid. Kogu kasvamisprotsessi võib nimetada lapse hariduseks. On ilmne, et kogu kasvamisprotsessi käigus toimunud sündmustik ja suhted nii vanemate, kaaslaste kui ka õpetajatega mõjutavad lapse arengut ning oleks absurdne piiritleda haridust ainult formaalse kooliharidusega. (Rothbard, 2006). Põhimõtteliselt võib Rothbard’i arvates väita, et iga inimene on „iseharitud“. Keskkond võib küll inimese mõtteid mõjutada, kuid lõpuks on iga inimene ise oma mõtete ja väärtuste loojaks.

Formaalne haridus

Kui iga inimene on pidevas õppeprotsessis ja iga lapse elu on tema hariduse aluseks, siis milleks on vajalik formaalharidus? Rothbardi hinnangul ei vaja laps suure osa oma üldiste teadmiste ja oskuste omandamiseks formaalset ja süsteemset kooliharidust. Peaaegu alati on lapsel olemas võimalused füüsiliseks arenguks, mida ei peaks samuti koolis instrueerima. Lapse suhted pereliikmete ja sõpradega arenevad spontaanselt elu edenedes.

Formaalharidus on Rothbardi arvates vajalik intellektuaalsete teadmiste valdkonnas. See ala nõuab suuremat analüüsi- ja selgitusvõimet, oskust vaadelda ja teha järeldusi, mis omakorda nõuab enam aega, süsteemsust, energiat ja järk-järgulist juhendamist. Lapsel pole võimalik neid valdkondi omandada iseseisvalt, kasutades selleks ainult oma arendamata vaimset võimekust. Parima kombinatsiooni arenguks moodustab siis raamatuõpe koos juhendamisega õpetaja poolt. Formaalne juhendamine on Rothbardi hinnangul vajalik kolme oskuse omandamiseks: lugemine (keeled, grammatika), kirjutamine ja matemaatika. Alusoskuste omandamise järel on järgmisteks loogilisteks arenguteks loodusteaduste ja inimkäitumisega seotud valdkondade õpe. Mida varem omandab laps need alusoskused, seda varem on ta valmis vastu võtma teadmisi inimtsivilisatsiooni tohutu pärandi kohta. Formaalne instrueerimine on vajalik samuti tehniliste valdkondade õppes, kuna need teadmised peavad olema läbitud süsteemselt.

Samas ei vaja laps Rothbardi arvates instrueerimist teemadel „kuidas mängida“ või „kuidas saada läbi grupiga“, mis on sageli tänapäeva hariduse osaks. Samuti pole instrueerimist vaja kehaliseks kasvatuseks või spontaansetel teemadel nagu kunst.

Inimeste mitmekesisus ja individuaalne arendamine

Üks olulisemaid inimühiskonna omadusi on indiviidide suur mitmekesisus. Loomulikult eksisteerivad teatud üldised omadused, nii füüsilised kui ka vaimsed, mis on ühised kõikidel inimestel. Samas on inimesed võrreldes muude liikidega omavahel väga erinevad. Iga inimene on unikaalne oma omadustelt, isiksuse, huvide, võimete ja valitud tegevuste poolest. Loomalikud, rutiinsed ja instinktiivsed tegevused kalduvad olema ühesugused. Hoolimata sarnastest väärtustest ja soovidest, kalduvad inimindiviidid väljendama oma unikaalsust ja see variatiivsus on olnud suuresti tsivilisatsiooni arengu aluseks. Aga ka selle tulemuseks. Indiviidide erinevused on olnud tõukejõuks inimeste spetsialiseerumisele ja tööjõu jaotumisele eri valdkondade vahel. See omakorda on üks tähtsamatest kaasaegse tsiviliseeritud ühiskonna ja majanduse arengu alustest.

Koos tsivilisatsiooni ja individuaalse erinevuse arenguga on ühiskonnas järjest vähem ühtsust, ühetaolisust ja seetõttu ka vähem „võrdsust“. Ainult roboteid tehase koostööliinil võib käsitleda kui täiesti võrdseid. Mida vähem on ühiseid omadusi, seda vähem on „võrdsust“ ja enam „ebavõrdsust“. Tsiviliseeritud inimolendid on selletõttu enamuse oma isiksuse omaduste osas ebavõrdsed. See fakt pole oluline niivõrd individuaalse erisuse kuivõrd kogu inimkonna mitmekülgsuse seisukohast.

Eeltoodust tulenevalt peab Rothbard võrdsuse taotlust fundamentaalselt ebainimlikuks sooviks. See kaldub piirama individuaalsust, erinevust ja kogu tsivilisatsiooni ning suunab inimesi barbaarse ühetaolisuse suunas. See takistab erinevate annete, geniaalsuse, variatiivsuse arengut. Võrdsuse ja ühetaolisuse printsiip vastandub inimarengule ja seetõttu on see Rothbardi arvates pigem surma ja hävingu printsiip. (Rothbard, 2006)

Ühes aspektis on võrdsus inimeste vahel siiski oluline – iga inimene peab omama vaba võimalust arendada oma oskusi ja ennast isiksusena. Selleks peab inimene olema kaitstud temale suunatava vägivalla suhtes. Vägivald saab ainult piirata ja hävitada inimlikkuse arengut. Samuti ei saa sunnikeskkonnas areneda loovus ja loogiline mõtlemine. Kui igal inimesel on olemas võrdne kaitsevõimalus vägivalla suhtes, siis võimaldab selline „võrdsus seaduse ees“ maksimaalselt kasutusele võtta indiviidi potentsiaali.

Rothbardi hinnangul on parimaks formaalse hariduse vormiks individuaalõpe, mis võtab arvesse õppija individuaalsust. Iga lapsel on erinev intelligentsuse ja võimekuse tase ning erinevad huvid. Seetõttu on tempo, ajastatuse, mitmekülgsuse ja õpetamise stiili valik õppijate lõikes erinev. Mõni laps võib olla valmis intensiivseteks matemaatikaharjutusteks kolm korda nädalas, millele võib kuus kuud hiljem järgneda samasugune kursus lugemises jne.

Formaalne kool koos ühise õppekavaga on vägivaldne surve kõikidele lastele. Seevastu on kohustuslik koolisüsteem Läänemaailmas üldlevinud. Riikides, kus eksisteerivad erakoolid, peavad kõik õppeasutused vastama riigi poolt seatud normidele. Õppestandardite ebaõiglus õppijate suhtes on ilmne – mõned õpilased on madalama vaimse võimekusega ja vajavad aeglasemat õppetempot, kõrge vaimse võimekusega lapsed vajavad kiiremat tempot, et areneda vastavalt oma potentsiaalile. Veelgi enam – mõned lapsed on madala võimekusega ühes õppeaines ja väga kõrge võimekusega teises. Igasugused riiklikud standardid on ebaõiglased enamuse õpilaste suhtes.

Vanemad või riik?

Rothbard on seisukohal, et kõige paremateks õpetajateks oma lastele on nende vanemad. Vanematepoolne õpe on individuaalne, võtab arvesse lapse unikaalsust, tema võimeid ja huve. Peaaegu kõik lapsevanemad on Rothbardi hinnangul piisavalt kvalifitseeritud õpetama oma lapsi algtaseme lõikes ja võiksid omada ka võimalust palgata lapsele sobiv juhendaja. Vanemad saavad ise hinnata lapse arengut ja juhendaja tulemuslikkust lapse õpetamisel.

Lisaks vanemapoolsele ja eraõpetaja juhendamisele peaks vanematel olema võimalus panna oma lapsed erakoolidesse. Sellel süsteemil on siiski omad puudused, mis on seotud individuaalsuse ja isikliku arengutempo mittearvestamisega. Ainsaks kooliõppe valiku põhjuseks on majanduslik, kuna enamusele lapsevanematest käib individuaalõppe maksumus üle jõu. Sellest tulenevalt on alternatiiviks massõpetamine, mille käigus õpetatakse paljusid lapsi samaaegselt. Puudustest hoolimata on erakoolide süsteemis lapsevanemal siiski võimalik valida need koolid ja õppevormid, mis vastavad kõige paremini lapse vajadustele. See on loomulikult võimalik ainult juhul, kui puudub riigi vahelesekkumine koolide tegevusse. Koolid peaksid saama võimaluse areneda ja spetsialiseeruda vastavalt nõudluse muutumisele.

Kogu eeltoodud arutlus on Rothbardi arvates taandatav küsimusele – kumb peaks olema lapse arengu kontrollija, kas riik või lapsevanem? Laps on teatud eani suhteliselt abitu ja tema võimekus teha iseseisvaid otsuseid areneb pika aja jooksul. Kelle „omandiks“ on lapse arengu suunamine? Rothbard arvab, et selles küsimuses pole vahepealset või kolmandat positsiooni ning just vanemad on vastutavad ja kõige enam huvitatud oma lapse arengu eest. Alternatiiviks sellele on riigipoolne lapse „omamine“, mille puhul võetakse laps vanematelt ja kujundatake temast riigile sobiv ja kuulekas inimene. Selle tulemusena sünnivad põlvkonnad, kellele on omane riigipoolsele sunnile allumine, passiivsus, karjamentaliteet ja ühekülgne areng. Riigipoolse kohustusliku haridussüsteemi kehtestamisega paljudes riikides 19. sajandi keskpaigast alates on järjest rohkem hakatud formaalse hariduse asemel kujundama inimest kui tervikut, vähendades kodu ja sotsiaalse keskonna mõju ning võrdsustades kõigile antava hariduse taset vastavalt vähem andekate laste tasemele. Lisaks keskmistamisele on tsentraliseeritud ja riigi poolt finantseeritud haridussüsteem alati poliitilise kallutatusega, kujundades kergelt mõjutatava lapse uskumusi ja arusaamist maailmast, suurendades sõltuvust riigist, autoriteetidest ja soovitavatest rollidest. Rothbardi arvates võib kohustuslikku haridussüsteemi võrrelda riigi poolt kontrollitava meediaga. Kas me kujutaks ette, et maksumaksjate rahaga finantseeritaks kogu riigis levivat meediat ja sunnitaks kõiki kodanikke seda tarbima? Selline olukord on äärmuslikus vormis olnud võimalik ainult totalitaarsetes riikides.

Tänane päev

Võrdsust ja ühetaolisust soovitakse kogu maailmas järjest enam. Levib tendents loobuda lastele hinnete panekust, mille tulemusena ei saa kehvemini või paremini toimetulevad lapsed oma olukorra kohta informatsiooni. Kujundav hindamine lähtub põhimõttest, et hinnatakse iga õpilast individuaalselt vastavalt õpetaja isiklikule arvamusele lapse võimete ja lapse edenemise kohta nende raamide piirides. See printsiip seab Rothbardi arvates suure piirangu andekamate laste arengule ja annab eelise vähemvõimekatele, kes ei pruugi ka siis aru saada oma olukorrast. Tulemuseks on esimeste väiksem motivatsioon õppida ja teiste usk, et edu tuleb sõltumata pingutusest.

Rothbard arvab, et õpilaste individuaalsust surutakse alla, õpetades neile „kohandumist grupiga“. Kogu fookus on pandud „grupile“, grupi otsustele, enamuse arvamusele. Selle tulemusena õpetatakse lapsi nägema tõde enamuse arvamuses, mitte alustama enda iseseisvat analüüsi ja parima lahenduse otsimist. Õpilasi valmistatakse ette demokraatiaks ilma eelneva ettevalmistuseta ajaloo, poliitika ja majanduse valdkondades. Põhjendatud isiklik arvamus asendatakse loosungite ja pealiskaudse mõttega.

Rõhuasetus mängudele, kehalisele kasvatusele ja arvukatele triviaalsetele ainetele on samuti üldine võrdsustumine ja kohandumine kõige andetumate õpilaste tasemele. Mida rohkem neid aineid rõhutatakse, seda vähem jääb ruumi süsteemsele mõtlemisele. Idee, et kool ei pea õpetama ainult aineid, vaid kujundama „tervikliku lapse“ on katse omistada riigile kodu funktsioone. Selline lähenemine tekitab sõltuvust riigist ja grupist.

Kirjandus

Müürsepp, R. (2012). Murray N. Rothbard . Retrieved 11/4, 2013. https://mises.ee/about/kes-oli-murray-n-rothbard/

Rothbard, M. N. (2006). Education: Free and compulsory Mises Daily.

Advertisements