Bitcoin ja Greshami seadus

Eile avaldati Postimehe arvamusveerus Aivar Kallami kirjutis, kus ta selgitab miks Bitcoin ei ole veel kujunenud üldiselt aktsepteeritavaks vahetusvahendiks ja kuidas Bitcoin selle staatuse omale saada võiks. Kui jätta kõrvale arusaam, et riigil on võimalik raha olemust oma tahtmise järgi muuta, võib esmapilgul tunduda, et autori käsitlusele ei ole midagi ette heita.  Kõik näib vastavat neoklassikalisele lähenemisele nii nagu sellest võib lugeda ka siit samast veebist.

Paraku teeb Kallam siiski ühe olulise vea. Tal on jäänud märkimata üks oluline raha funktsioon, nimelt väärtuse säilitamine. Viimane on vajalik selleks, et oleks võimalik oma tööga teenitut hoida üle pikema ajaperioodi, mis omakorda võimaldaks teha suuremaid investeeringuid ja oste. Pole vaja palju pingutada mõistmaks, et mida keerulisemaks ja kapitalimahukamaks muutub majandus, seda aktuaalsemaks kõnealune funktsioon muutub.

20131213_btcbbg

Allikas: Bloomberg

Kui me aga lisame väärtuse säilitamise raha ülesannete hulka, saab kohe selgeks, miks sageli võib igapäevaselt käibel olev raha näida parem kui ajaloolised alternatiivid. Ka aitab see meil mõista, miks jõukamad ja rohkem tulevikule orienteeritud inimesed ei keskendu tihtipeale oma säästude hoidmisele vääringus, mis on valitsuse poolt monopoolseks rahaks seatud. Ja miks kaitseks keskvalitsuse kupüüre püsivalt tabava inflatsiooni eest, paigutavad investorid oma rikkust ikka veel väärismetallidesse ja muudesse toormetesse, mis on ajaloo jooksul raha rolli täitnud.

Majandusajalooga lähemalt tutvuda soovivale inimestele võib meenutada siinkohal episoodi 16. sajandi Suur-Britanniast. Suurendamaks riigi tulusid makse tõstamata, võttis Henry VIII vastu otsuse asendada 40% hõbešillingite koostisest odavamate metallidega. Nii loodeti tasahaaval münte ümbervermides saada riigi kassasse täiendavat hõbedat. Plaani edukus ei vastanud aga ootustele. Kui kuninganna Elisabeth I hiljem selle kohta aru päris, tegi tema finantsnõunik söör Thomas Gresham järgmise vaatluse:

Kui valitsus ülehindab üht raha ja alahindab teist, kaob alahinnatud raha ringlusest inimeste varudesse, ja ülehinnatud raha jääb ainsana ringlusesse. Inimesed säilitavad hea raha ja püüavad igal võimalusel vabaneda halvast, paisates seda tururinglusesse. Teisisõnu, halb raha ajab hea raha turult välja.

Seda tähelepanekut on hiljem hakatud nimetama Greshami seaduseks. Kuid juba varasemalt olid sama efekti märganud ka Nicole Oresme, Nicolaus Copernicus ja teised.

Greshami seadusest arusaamine aitab meil mõista, miks inimesed, olles valiku vahel kas maksta kullas või paberis, otsustavad viimase kasuks. Pabertähtede rolli ringluses ei suurenda asjaolu, et valitsus kuulutab nad erinevalt kullast seaduslikuks rahaks. Seda kasvatab hoopis see, et inimesed hakkavad paberraha vähem hindama. Kuna riik seab läbi seadusandluse odavamale paberile kullaga võrdväärse või isegi kõrgema ostujõu riigi silmis, pannakse inimesed olukorda, kus nad soovivad paberist vabaneda. Kuna see aga ei muuda inimeste nägemust kulla väärtusest, ei ole ühtki põhjust viimast rahaks enam mitte pidada. Vaatamata sellele, et ta seisab nüüd inimeste seifides ja näib olevat ringlusest kadunud.

Niisamuti ei saa aga ka valitsused Bitcoinist raha teha. Nad võivad küll seda seadusliku maksevahendina aktsepteerides anda Bitcoinile eelise eurode ees, kuid see on ka kõik. Laialt aktsepteeritud rahaks saab Bitcoin ikkagi vaid siis, kui turuosalised seda ise otsustavad. Ehk siis leiavad temas mingi neile kasuliku väärtuse. Tänasel päeval on sinna aga tõenäoliselt veel pikk tee minna, kuna Bitcoini väärtus on pikemaajaliseks säästmiseks siiski veel liigselt volatiilne ja seni paljude poolt väidetud unikaalne eelis ehk tehingute anonüümsus ei paista väga paika pidavat.

Advertisements